Instrumentalist:
Tants kui võimalik olemisviis 

Sõltumatu Tantsu Lava uurimusresidentuur 2019-2020 hooajal.

​

Mind on viimased aastad paelunud keha ja liikumise ainulisus, toimunud on täielik kahandusprotsess jõudmaks eelnimetatute algupäradeni. Praeguseks olen jõudnud faasi, mida iseloomustab enim uurimuslik liikumine (movement research) üheskoos tajudepõhise (perception) ning tunnetusliku (sensation) lähenemisega, teatud määral tegelen ka tehnikaga. Olles läbinud faasi, mil tegelesin palju somaatilise ning autentse liikumisega, jõudsin omamoodi emotsionaalselt ja sensoorselt tühjendatud kehani - oma siseruum ja toide oli ‘läbi käidud’ ning mul polnud enam väga midagi ‘öelda’. Õigupoolest on tegemist võrdlemisi tavalise seisundiga, sest tants on tänu oma holistilisele iseloomule võrdlemisi tühjendava ning balansseeriva toimega. Ent millega toita oma keha tajuvälja? Missugust liikumist ehitada? Kõik on tehnika, omistatud maneer, kaasa arvatud kõnd, isegi istumine, tantsust rääkimata. Ehk kõige algupärasemat tantsu näeme väikelaste esituses, sest nemad on veel võimelised representatsioonide värvinguteta oma kehas liikuma. Minu uurimusteemaks on laias plaanis olnud minu enda liikumispraktika, mille raames olen kombineerinud kaasaegsele tantsule omast mõtestatust tänavatantsu tehnikatega - need on suureks osaks mu meelte haritusest ning peamised alustalad mu liikumises. Residentuuriperioodi algul sõnastasin oma liikumispraktika suuna vastavalt: orgaanilise aja-, ruumi- ja kehaloogika muundamine. Soovisin sukelduda oma liikumise Teiselisse (Otherly) olemusse, mis on masinlik ja tehislik; hoolimata tantsule omasest alatisest anorgaanilisisusest (põlvede kõverdamine kui selline on loomulik, ent mis piirini on seda plié?). 

“This man is a glitch in the matrix” on kommentaar ühe YouTube videoklipi all, milles on näha animation tantsustiili, kus tantsija liigub nagu arvutimängu tegelane, nurgeliselt ja mehhaaniliselt, tükeldatult ja ebakehaliselt kiiresti. Ta liikumine näib illusoorne ning ta pilk on robotile omaselt kergelt klaasistunud. See kommentaar on olnud mulle viimaste kuude jooksul saatvaks mõtteks, viidates sellele kuidas teisitiliikuv keha võib purustada väljakujunenud viise organiseerumiseks ja olemiseks, ning luua ka uusi alternatiive. Mu uurimus on olnud kahepoolne: praktiliselt arendada oma praktikat lähtuvalt eelnimetatud suunistest (küsimus ‘Missugune on ebaloomulik liikumine?’ on üllatavalt käivitav) ning samaaegselt jälgida enda subjektiivset kogemust liikumises ning seda lahti mõtestada. 

Residentuuri alguses seadsin vastavad uurimusküsimused: 

Missugune on ‘instrumentalisti’ kogemus tantsus? 

Mis ajendab teda nii liikuma?

Miks on talle oluline nii liikuda? 

Millise tähendustevälja loob masinlik ja tehislik keha ning liikumine?

Missugune on tema tehnika? 

Milles seisneb antud praktika poeetilisus?

Milles seisneb tantsu poeetilisus? 

Missuguse tähenduse ja olulisuse omistab antud praktikas keha/lisus? 

On keeruline anda vastuseid küsimustele põhjuslikkuse kohta nagu ‘Miks liikuda ühel kindlal viisil ja mitte teistsugusel?’, kohati on vastused mõjutatud minu kunstilistest valikutest: tänavatantsu tehnikate rakendamine pole kindlasti ainus viis minu uurimuse lahendamiseks, vaid pigem isiklik valik. Entki, isoleerimine, hakitus, glitchimine, gifimine, aegluup, kiirendus on tehniliste elementidena tänavatantsus väga prominentsed,ent viimaste aastate jooksul on vastavad liikumisideed järjest enam ka esile kerkinud kaasaegse tantsu diskursuses. Kohati on tegemist n-ö väljadevahelise info liikuvusega, samas, arvan ma, et antud tehnilised lähenemised tulenevad ka kasutatavast muusikast ning - olles mõtteliselt julge - vajadusest väljendada kaasajale omast psühhosomaatilist lõhestumist. Antud mõtet tuleks sügavamalt uurida, praegune kirjutus baseerub auto-etnograafilisele kogemusele. Minu jaoks on nimetatud tehnilised põhimõtted abistavad tööriistad ning ma rakendan neid valdavald teisendatud viisil, s.t. asetades nad  kaasaegse tantsu mõtestatusesse muundub nende esitlus ning võimalik tunnetus ja isegi tähendus. Antud praktika üks tunnuseid on laiendatus (extendedness) - liikumisi võib korrata, loopida, edasi-tagasi kerida, aeglustada, tükeldada, venitada, seisatada, hõljutada ja kaugelt vaadelda. Vastavalt muunduvad harjumuspärased aja-, ruumi- ja kehaloogikad, põhiliselt dekonstruktiivselt, liigutust ja olemust osadeks võttes. Selle tulemusena läheb antud liikumine vastu globaalsele kasvutendentsile, mis eeldab ja eelistab pidevat arengut ja innovaatilisust. Piltlikult öeldes soovin virtuoosse liigutuse filmile saamise asemel näha kõiki sadu kaadreid, millest ta koosneb. Ning seda erinurkade alt. Tegemist on pikselleeritud keha ja liikumisega, millel puudub ühene ja selge vorm, struktuur ja trajektoor. Ta on pigem võbelev mass, mis ei allu tavalisele korrastatusele. Kui üheks minu praktikaks on ka ‘vedelik-keha’ (oceanic body), mis tegeleb laias laastus keha destabiliseerimise ja struktuuride pehmendamisega, mille tulemusel ‘laguneb’ korrastatud tajulisus ja kontroll tajude üle (niisamuti ka mõtte üle), siis näen, et ka antud praktikas tegelen ma taas keha n-ö osadeks võtmisega. Järgmise liikumisuurimuse etapina pakub mulle huvi tuua tehisliku liikumisega dialoogi orgaanilised kvaliteedid (näiteks viskumine, hüppamine, raputamine, kiikumine (swing, sway) ) ning uurida, mil viisil kaks lähenemist suhestuvad.

Liikudes edasi, üheks kandvaks mõttetalaks mu praktikas on kujunenud järgnev – liikumine kui olemisviis (dance as a mode of being). Olemine kui tegevus on iseloomult seisakuline ja seisundlik; allumata ‘minemise’ survele ja liigutuste tootmisele üksnes tootlikuse pärast. Siinkohal otsin survevaba produktiivsust, mis ei eita tantsu liikuvust, vaid üritab leida soosivat psühhosomaatilist olekut, mille baasil liikumine saab peaaegu et iseeneslikult esile kerkida. Olen vastavat lähenemist kohanud ka mitmete tänavatantsijate õpetustes. Alexander Makarov, artisti nimega Wave, on kirjeldanud seda olekut kui meditatsiooni, kus keha on avatud, vastuvõtlik muusika impulssidele, ning säilitab rahu. Mõtestatus ja liikumine toimuvad siinkohal enam samaaegselt, s.t. et liikuja suudab jälgida tantsu teket ja arengut, veelgi enam, sellega n-ö koos mõelda, selle kaudu mõelda - liikumine ei ‘pane’ tähelepanuta ees ära ning pole pelgalt ambitsioonikas sooritus. Olek ja liikumine on kooskõlas ning loovad teineteist; vastupidiselt lähenemisele, kus tantsija esitab tantsu. Tehniliselt võib leida siin sarnasusi kaasaegsele tantsule, mille mõtestatuse kohaselt liigutakse improvisatsiooni käigus tekkivatele tunnetustele, impulssidele ja intuitsioonile ning välditakse ebaloomulikku mõttelist forsseeritust liikumise tekitamisel. See teeb vastava praktika holistiliseks ning öko-somaatiliseks (eco-somatics), mis peaks ideeliselt tagama liikuja ja liikumise jätkusuutliku eksistentsi, sest olemasolevaid ressursse kasutatakse n-ö tasakaalustatult. Öko-somaatika kui liikuja soma välise keskkonnaga siduv praktika, tundub mulle täna järjest enam olulisem ning mind huvitab, kas ja kuidas see võib aidata lahti mõtestada ka tansupraktika suhestumist vaatajate ja etendamisega. 

Kunstnikuna tunnen, lähtuvalt eelnimetatud mõtteprotsessidest, et mu liikumine pole lihtsalt niisama, vaid mõjutatud ühiskondlikest protsessidest ja nähtustest nagu kapitalism, keskkonnapoliitika, tervis ja heaolu ning jätkusuutlikkus. Ilmselt on need üksnes mulle kättepaistvad mõttearengud, ent on huvitav mõelda, kuidas vaataja antud praktika jälgimisega suhestuks ning mis protsesse see käivitaks. Eriti huvipakkuv on säärase liikumise tunnetuslik pool; kahtlemata pole tegemist kontseptuaalse tantsukunstiga, mida vaataja n-ö lugema  ja mõistma peab. Minu enda lähtepunkt on esmalt tunnetus ning olen olnud juhindunud liikumispraktikast, ja alles seejärel n-ö mõttest. Kui residentuuri esimestel kuudel keskendusin enam tehnilisele lähenemisele, siis nüüd olen järjest enam asunud uurima oma liikumise olemuslikku ja tunnetuslikku ampluaad, mis toob meid tagasi minu esimese uurimusküsimuseni – Missugune on ‘instrumentalisti’ kogemus tantsus? Residentuuri alguskuudel paelus mind idee tühjendatud subjektiivsusest, teatud viisil mitte-olemisest ja isiklikkuse annihilatsioonist. See oli paljuski viis kaugeneda arusaamast ‘tants kui emotsiooni väljend’ ning autentsele liikumisele omasest sisekaemuslikkusest. Mu eesmärk oli keha vaadata kui instrumenti, entki teadsin, et täielik subjektitus pole võimalik, pigemini kujuneb tühjendatud olekust omamoodi subjektsus. Siin võib kohata minupoolset teatud protesti kunstimaastikule, mis vahel oma sisu liigselt autorist kui personast otsib. Seega oli/on tegemist protsessiga luua olek ja liikumine, mis on justkui iseseisev kunstiteos. Eesmärk, mis on eos võimatu, sest iga otsus on siiski minu enese tehtud. Täna soovin enam tegeleda oma tunnetusliku kogemusega liikumispraktikas ning mind huvitaks ka saada tagasisidet teistelt – kunstnikelt ja huvilistelt – selle kohta, missuguse tunnetuse antud liikumine neis kui vaatajais tekitab ning missuguset tähendusprotsessid neis käivituvad. Minu jaoks on jätkuvalt küsimuseks, kuidas ja missuguses kontekstis on säärased liikumispraktikad vaadeldavad ning ligipääsetavad (accessible). 

Ma vist ei looda enam, et leian liikumise algupära kui sellise. Küll aga tundub, et ehk olen saabunud liikumise ühte olemuslikku võimalikusesse. Viimasena pakun kujundi, mis mind samuti kannustama hakanud: aegluubis liikuv keha, mille käed kiiguvad tavakiirues ent erirütmides keha külgedel. Mäletan, kuidas tantsuõpetajad alati rõhutasid, et kui kõnnid hoitud kõnnakuga lavale, siis peab olema ettevaatlik, et käed suvaliselt ei ‘tilbendaks’. Mulle tundub, et seal käte loomulikult suvalises tilbendamises – viidates tavalisele ajale, ruumile ning kehale – samal ajal, mil keha end graatsiliselt etendab, paiknebki see nihe Matrixis.