dance artist & anthropologist
FEMMAAŽ
Sveta Grigorjeva,
Joanna Kalm,
Mari Mägi,
Madleen Teetsov-Faulkner
“Femmaaž” (2017) is a fucked up homage to five women who caused revolutions with their solo dance performances back in the days. And if not revolutions then, at least, something that rocked general understanding of dance and understanding as such. “Femmaaž” is a kind of retrospective, but not quite, because we don’t quote the solos, we make them a starting point, an impulse, a basis for our own solos.
The project was initiated and led by Sveta Grigorjeva, a choreographer, poet and performance artist active in Estonia and Germany.
Production: Sõltumatu Tantsu Lava
More: https://stl.ee/en/lavastus/femmaaz/

Deborah Hay wrote down a solo dance "No Time to Fly" in which one journeys to a contemporary shopping mall, a 5000-years-old market and holy places. Hay says that we are able to visit and experience places through body-mind, thus there is no need to board a plain. Instead, the body's cellular colony will meet with words, images and ideas, and will decipher a response in movement.
"Only Time to Fly" is my own response to Deborah Hay's solo and method of making dance. For this I wrote my own textual score to respond to in movement and practiced it consistently for weeks heading up to the performances. Hay's method does not involve setting choreography but rather meeting propositions-ideas-texts in embodied practice, which allows for the choreography to emerge and distinguish itself over time.
Score for "Only Time to Fly"
The moment the light returns I step onto the stage, walking in a stride and style not mine, as foreign as a foreign accent, recognizable but odd. The path is a singular broad curve that ends in a slightly accelerated little curl, leaving me facing the portal through which I stepped onto the stage. / that ends in the far right corner
Ma leian kehast oma hääle, leian viisi teda õrnalt hoida, valmistan ta ette kehast väljumiseks. Kui mu hääl on valmis, asun tema abil ruumi lahti pakkima. Ma avan häälega ruumi nagu lehtri: ühest punktist kõikidesse punktidesse võttes alguseks oma keha esipoole. Mu kehal on vabadus hääle tööle järgneda, temaga kaasa tulla, vahest ka temast ettepoole minna?
Kui ruum on avatud, leian ma endale koha, kus tunnen ennast mugavalt, kus on soe.
Mu näo liikumine on kaart kogu keha liikumiseks. Ma panen tähele, kuidas näo ja keha kaudu tekivad ja kaovad erinevad karakterid.
Nägu ja keha on jätkuvalt oma tegevuses. Lähtudes suu liikumisest, hakkan laulma sõnatut laulu.Teatud perioodi liikumine ja laul jagavad minu poolt neile osutatavat tähelepanu. Toimub ühildumine. Kuniks sõnatu laul formuleerub ning arusaadavaks muutub fraas: "This is the only time to fly". Keha jõuab seisakuni, hääl maksimumi.
Paus.
Energia genereerimine õhkutõusuks. See kordus, milles liigud, kannab endas tervet universumi. Ta kannab sind järgmisesse kordusesse, järgmisesse universumi.
Tekst kõlaritest:
"Lendamine – nii ilus kui ta ka on – on ajutine. Teda ümbritseb ühest küljest õhkutõus, teisest maandumine. (Jõu suurenemine, maksimum, jõu rakendamine, seeläbi kulutamine, seejärel kahanemine, miinimum.) Õhusoldava aja kestvust ja kvaliteeti on võimalik pikendada ja kasvatada. Selleks on vajalik lendkeha järjepidev hooldamine ja toimimismehhanismide edasiarendamine. Enne lendutõusu toimub jõu koondumine ühte ühikusse, punkti, lennu vältel jõud jaotub ja kulub tegevuse läbiviimise tarbeks. Osa jõust peab jätkuma ka maandumiseks, vastasel korral on tulemuseks crash, lõhkuv kokkupõrge maa ja Sinu vahel. Liikumisel on jõud oma päritolu ja tekkeviisilt erinev. Kehale on omane genereerimisvõime - aktiivne reaalajas liikumise abil jõu vallandamine. Kehas on jõud ja energia... ent paigalseisev kivi ei oma mõju väljapoole. Läbi õhu vihiseva kiviga on lugu teine. Liikumises avaldub tänu tema massile, gravitatsioonile ja rakendatud stardijõule viimase potentsiaal, mis paigalseisus jääks märkamatuks. Selleks, et keha võime liikuda pareneks, peab lihtsalt liikuma. Inimkehal- ja mõistusel on lisaks võime oma lennutsüklit pikendada ja intensiivistada. See nõuab mugavuspiiride nihutamist oma keskmest kaugemale, ning seda järjepanu. Ei saa oodata, et lendad homme kaks korda rohkem kui täna. Ent kehal on võime pärast piiritagust pikka lendu ja piisavat puhkust, lennata harjumuspärane distants lihtsamalt. Süsteem võimeneb. Oled muutunud oludega kohanenud. Algab järgmine etapp: järgmine lend piiritagustele aladele. Huvipakkuv on, mis juhtub, kui puhkepausi ei anta. Lennuaeg pikeneb, süsteem üritab säilitada tasakaalu, ennast ravida-remontida. Sina aga jätkad lendu, hoolimata oma sulgede vahelt väljaimmitsevaist higi,-vere,- ja pisarapiiskadest. Kas teadsid, et oled võimeline puhkama ja tervenema kesk lendu? Ent kas maandumiseks jõudu jagub? Ning mis saab olla selle ennastpõletava pingutuse tulem? Lendamist peatada ju ei saa, vist. Saab, kui eemaldame stardijõu, sütiku."
Ma praktiseerin lahkust ja andmist ja külluslikkust. Ma mõistan, et selle tegevuse suund on väljapoole, nad on ühe isiku piiritagused nähtused. Mind huvitab, kui palju ja kui kaua olen ma suuteline olema maksimaalselt lahke, andev ja külluslik.
Lendamine on ainuke viis, kuidas olla.
Kas sa tajud, kuidas kõik on praegu lõppemas?
(Siin pole kedagi. Sul on luba käituda nagu soovid.)
(I move across stage in a straight line while erasing my destination.)
Kõik on väga lihtne.
Viimane kõnd lava tagant keskelt lava ette keskele. Fookus liigub ülesse, hetkel, mis pilk puudutab lage, langeb füüsiline keha.







